Tere,
autokoolist on tõesti möödas juba 2 aastat. Aeg lendab!:)
Kogu see aeg olin autokasutaja. Esimesel aastal sõitsin Citroen C1-ga, pere suurenemisega seoses olen Ford Mondeo õnnelik omanik.
Aastas sõidan u 10 000 km.
Tagasisideks õpetuse kohta niipalju, et kriitika puudub:) Õpetus oli selge, konkreetne, arusaadav, põhjendatud. Kõige rohkem meeldis see, et jäite rahulikuks ning seletasite kõik vead lahti. Ja ma tean, et minuga oli raske rahulikuks jääda:) Üldiselt kui õpilane teeb eksami esimese korraga ära, see viitab ainult õpetaja osavusele.
Minu ainus viga oli see, et ma kohe ei läinud libedasõidu koolitusele. Kohe esimesel talvel sattusin musta jääga Saku-vahelisel teel autoga lumehange. Kuid midagi hullu ei juhtunud, ainult auto vajas natuke pahteldamist ja värvimist. See aga oli ainus vahejuhtum nende 2 aasta jooksul.
Jõudu ja jaksu soovides
Tervitades
Julia
Friday, June 17, 2011
2009-14
Tere,
vabandan, et nii hilja vastu saadan aga unustasin vahepeal üldse ära. Asjadega hetkel sellised lood, et ma pole üldse autoga sõitnud 2 aastat ja kui autot muretsema hakkan pean uuesti teie tunde võtma meeldetuletuseks :D Pole lihtsalt sattunud autorooli ja enda ka pole. Kriitika kohta pole nagu midagi halba öelda, ei saa läbi kui sõita ei oska ja kõik, mis mulle suht meeldis. Hetkel kui sõprade sõitu pealt vaadata, siis nad ikka nii laisaks muutunud, et kohe paha hakkab. Ise üritan ikka silmad lahti hoida ja vigu meelde tuletada. Tänavad vaikselt ka meelest läinud, et ei julgeks vist autoga sõita Tallinna liikluses.
Tervitades,
Ako
2009-13
Tere
Sõidan oma Audiga paaegu iga päev. Vahepeal oli pooleaastane paus, kui oma eelmise auto maha müüsin, kuid nüüd sõidan jälle. Liikluses on enam vähem ok, kuid vahetevahel mõtlen, et oleks vaja paari karmi sõna ja meeldetuletuseks mõnda nõuannet. Nõuande peale mõtlen just sellepärast, et esimesed autod olid automaadid aga nüüd on manuaal ja tunnen, et automaat on natuke rikkunud mu oskusi.
Õpetuse kohta on head sõnad, kuigi päris alguses ja esimesed korrad tundsin, et ei taha enam kunagi auto rooli istuda - ma nii püüdsin teha kõik õigesti aga ikka tundus, et kõik oli kehvasti. Eks ma kartsin kriitikat ja kõige hirmsam oli see, et mis sõiduõpetaja minu sõidu kohta ütleb. Sain aru, et sõiduõpetaja on karm ja nõudlik. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tundsin ka toetust. Eriti tänulik olen toetuse eest enne ARK-i eksamit - hirmus oli.
Vabandan, et ma varem ei vastanud.
Parimat,
Eerika.
Sõidan oma Audiga paaegu iga päev. Vahepeal oli pooleaastane paus, kui oma eelmise auto maha müüsin, kuid nüüd sõidan jälle. Liikluses on enam vähem ok, kuid vahetevahel mõtlen, et oleks vaja paari karmi sõna ja meeldetuletuseks mõnda nõuannet. Nõuande peale mõtlen just sellepärast, et esimesed autod olid automaadid aga nüüd on manuaal ja tunnen, et automaat on natuke rikkunud mu oskusi.
Õpetuse kohta on head sõnad, kuigi päris alguses ja esimesed korrad tundsin, et ei taha enam kunagi auto rooli istuda - ma nii püüdsin teha kõik õigesti aga ikka tundus, et kõik oli kehvasti. Eks ma kartsin kriitikat ja kõige hirmsam oli see, et mis sõiduõpetaja minu sõidu kohta ütleb. Sain aru, et sõiduõpetaja on karm ja nõudlik. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tundsin ka toetust. Eriti tänulik olen toetuse eest enne ARK-i eksamit - hirmus oli.
Vabandan, et ma varem ei vastanud.
Parimat,
Eerika.
2009-12
Tere Raivo!
Tore oli Sinult sõnumit saada!
Olen Sinu õpetuse ees hästi tänulik ja väga rahul. Ma vist olen küll see tüüp, kellel autojuhtimise geen puudub, aga sellest hoolimata sain lõpuks sõitmise enam-vähem selgeks. MInu probleem on mõtetesse vajumine, unistamine ja marsruutide äraunustamine nagu kindlasti mäletad. Aeglaselt läheb siiski paremaks. Seni olen ühe korra riivamisi vastu majanurka tagurdanud, muud (ptüi-ptüi-ptüi) pole juhtunud. Seegi juhtus halbade asjaolude kokkulangemisel: pisike hoov oli tihedalt täis pargitud ja ise väsinud ning tahtsin ruttu jooksma jõuda, muutusin kannatamatuks. Tean enda seda viga, ja loodan, et enam ei juhtu. Mu abikaasa on õnneks väga lahke. Igatahes ei oleks ma arvanud, et auto värvi all on nii palju pahtlit. Maja jäi terveks.
Iga päev ei pea sõitma, aga kui vaja, siis sõidan küll. Auto on Alfa Romeo 159, aasta vist 2006. Manuaalkäigukastiga. Ehkki olevat kõige stiilsema välimusega masin, ta funktsionaalsuselt mulle eriti ei meeldi. Sidur on kuidagi kaugel ja seda on raske vajutada, öösiti kipub alarm tööle hakkama ja tuled põlevad sageli läbi. Korra läks pooleks ka süüdet ja mootorit ühendav traat. Oli läbi roostetanud. Samuti teatab armatuurlaud liialt tihti,et kuskil on midagi viga, nt et pole õli. Ja see ei ole tõsi. Kui ma saaksin ise endale auto valida, siis valiksin arvatavasti automaatkäigukastiga ja pigem väikese sportliku auto. Alfal on lisaks ilule ka üks väga hea omadus: 2.2 mootor. Algul oli raske harjuda, võttis hirmsa hooga paigalt ja rehvidest oli kahju. Nüüd on vahva. Ameerikas sõitsin ükskord suure LandCruiseri minibussiga, see oli küll tore. Mis siis et suur auto. Automaatkäigukast ja laiad teed. Ameerika liiklus on lollikindel.
Kui kunagi satud veel minusuguse õpilasega kokku, siis vaid üks mõte tekkis. Nagu öeldud, minu meelest on Sinu õpetamise meetodid väga head. Kui üldse midagi saaks tõhusamalt teha või täiendada, siis äkki peaksid laskma õpilasel endale teed-tänavad üldjoontes kaardi alusel selgeks teha või siis õpetama muuhulgas ka marsruute. Mäletan, et õpetasid (et siit Mustamägi, siit Endla tn, siit Õismägi),aga kippusin ikkagi sõltuma Sinu viitest suuna kohta (vasakule-paremale-otse). Ise saan alles nüüd pihta. Ma oleksin pidanud kaardiga rohkem vaeva nägema, katsuma peas ruumilist süsteemi luua. Võib-olla Sa oleksid saanud sellele veel rohkem kaasa aidata, kui juba niigi aitasid, aga võib-olla ka mitte. Tean, et see ei ole sõiduõpetaja töö, aga minu tüüpi õpilaste puhul on vist üks põhjus, miks sõitmaõppimine kaua aega võtab, et linnas mitteorienteerumine tekitab hirmu ja seetõttu võtab ära osa tähelepanust, mis peaks kuluma liikluse jälgimisele.
Igatahes suur aitäh Sulle ja rõõmsat aastalõppu!
Tervitustega
Ülle
2009-11
Tere Raivo
Läheb kenasti, tänan küsimast.
Roolis olen üldiselt iga päev.
Esimesed kaks aastat sõitsin VW Bora universaalkerega (~2000a.).
See kevad pudenesid vahtralehed küljest ära ja suve algul sai sõiduk
vahetatud uue VW Scirocco vastu.
Liikluses tunnen end üldiselt hästi. Üritan enda tegevust teadvustada.
Mõtlen sellistele asjadele nagu "näidata suunda ikkagi ENNE manöövrit",
mitte ei kasuta seda edukast manöövrist teadaandmiseks teistele :D.
Katsun pikivahet ka hoida jne. Olen üldiselt tehnika ja autosõber
inimene. aga mitte rullnoka tallumise mõttes, vaid sellesmõttes, et
kahju
oleks oma väga head sõpra autot oma lolluse pärast ära lõhkuda.
Kui enda apsudest rääkida, siis olen korra lume peal ikkagi kurvis
natuke kiirusega liialdanud ja õnnestus velg vastu äärekivi katki sõita.
Pääsesin uue velje ja sillastendiga ehk ~2500.- väljaminekut.
Õppetunniks hea küll. Libeda peal võivad teinekord õppetunnid palju
valusamad olla.
Rohkem midagi ega kedagi lõhkunud ja suuremaid rumalusi teinud ei ole.
Õpetuse kohapealt ma nagu ei oska suurt kriitikat küll välja tuua. Mina
olin see mees, kes tuli teise õpetaja juurest Sinuga
hoopis sõitma ja
asi klappis meil ikka valgusaastate jagu paremini.
Positiivse poole pealt ma ütleks hoopis "asjad mida ära muuda".
1) Sa tegid selliselt, et kui ma eksisin, aga olukord polnud ohtlik,
lasid ise ära lahendada ja siis natuke hiljem kuskil peatuda ja
seletasid ilusti pulkadeks, mis valesti oli jne.
Väga hea lähenemine, sest ikkagi õppesõidus olles on käed-jalad tööd
täis ja vaimne pinge ja harjumatu ka jne. Õpilasena, kui keset olukorda
hakata mingeid instruktsioone või kriitikat saama, siis väga
tõenäoliselt ei jõua mõte pärale ja asi läheb ainult hullemaks.
2) Teine asi oli see, et sa olid nõus teooriat ka üle kordama kõrvalt.
Eelmine õpetaja võttis u. sellise seisukoha, et "sa tegid siin midagi
valesti, aga ma ei ütle mida- mine
loe kodus LE'd ja mõtle välja". Minu nägemus on ikkagi see, et
sõiduõpetajal ei ole palju ka teooriat vajadusel natuke öelda. Mulle
tundus, et sa olid suurespiiris samal meelel. Ma ei mõtle nüüd, et rooli
kõrvalt kõike saab seletada, aga "sa tegid midagi valesti ma ei ütle
mida" on ka natuke arusaamatu.
Igatahes minu tagasiside hindele 5 ja tänan abi eest lubade
väljateenimisel.
Ega Sa a-kategooriaga ei tegele tänapäeval? Ma tahaks tegelikult
kaherattalisele ka õigused saada.
Tervitades
Kuldar
Läheb kenasti, tänan küsimast.
Roolis olen üldiselt iga päev.
Esimesed kaks aastat sõitsin VW Bora universaalkerega (~2000a.).
See kevad pudenesid vahtralehed küljest ära ja suve algul sai sõiduk
vahetatud uue VW Scirocco vastu.
Liikluses tunnen end üldiselt hästi. Üritan enda tegevust teadvustada.
Mõtlen sellistele asjadele nagu "näidata suunda ikkagi ENNE manöövrit",
mitte ei kasuta seda edukast manöövrist teadaandmiseks teistele :D.
Katsun pikivahet ka hoida jne. Olen üldiselt tehnika ja autosõber
inimene. aga mitte rullnoka tallumise mõttes, vaid sellesmõttes, et
kahju
oleks oma väga head sõpra autot oma lolluse pärast ära lõhkuda.
Kui enda apsudest rääkida, siis olen korra lume peal ikkagi kurvis
natuke kiirusega liialdanud ja õnnestus velg vastu äärekivi katki sõita.
Pääsesin uue velje ja sillastendiga ehk ~2500.- väljaminekut.
Õppetunniks hea küll. Libeda peal võivad teinekord õppetunnid palju
valusamad olla.
Rohkem midagi ega kedagi lõhkunud ja suuremaid rumalusi teinud ei ole.
Õpetuse kohapealt ma nagu ei oska suurt kriitikat küll välja tuua. Mina
olin see mees, kes tuli teise õpetaja juurest Sinuga
hoopis sõitma ja
asi klappis meil ikka valgusaastate jagu paremini.
Positiivse poole pealt ma ütleks hoopis "asjad mida ära muuda".
1) Sa tegid selliselt, et kui ma eksisin, aga olukord polnud ohtlik,
lasid ise ära lahendada ja siis natuke hiljem kuskil peatuda ja
seletasid ilusti pulkadeks, mis valesti oli jne.
Väga hea lähenemine, sest ikkagi õppesõidus olles on käed-jalad tööd
täis ja vaimne pinge ja harjumatu ka jne. Õpilasena, kui keset olukorda
hakata mingeid instruktsioone või kriitikat saama, siis väga
tõenäoliselt ei jõua mõte pärale ja asi läheb ainult hullemaks.
2) Teine asi oli see, et sa olid nõus teooriat ka üle kordama kõrvalt.
Eelmine õpetaja võttis u. sellise seisukoha, et "sa tegid siin midagi
valesti, aga ma ei ütle mida- mine
loe kodus LE'd ja mõtle välja". Minu nägemus on ikkagi see, et
sõiduõpetajal ei ole palju ka teooriat vajadusel natuke öelda. Mulle
tundus, et sa olid suurespiiris samal meelel. Ma ei mõtle nüüd, et rooli
kõrvalt kõike saab seletada, aga "sa tegid midagi valesti ma ei ütle
mida" on ka natuke arusaamatu.
Igatahes minu tagasiside hindele 5 ja tänan abi eest lubade
väljateenimisel.
Ega Sa a-kategooriaga ei tegele tänapäeval? Ma tahaks tegelikult
kaherattalisele ka õigused saada.
Tervitades
Kuldar
2009-10
Tere!
Vastan sõnumile.
Roolis olen peaaegu igapäevaselt, autoks hetkel Suzuki Liana. Meeldib autoga liigelda ning vaatamata tihedatele sõitudele pole sattunud avariidesse ega manööverdades kedagi ära rihtinud. Võib ju öelda, et õpetamine oli seega tulemuslik.
Olete sõiduõpetajana suhteliselt rahulik, selgitused arusaadavad, sõidumarsruudid olid ARK eksami läbimiseks ja hilisemaks sõiduks hästi valitud. Ette võiks heita seda, et reaktsioon eksimustele ei tohiks olla "kuidas on võimalik nii eksida?", kuna autokooli tullakse liikluses vaja minevaid oskusi omandama - ei saa eeldada, et tähelepanu oleks sama hea kui kogenud autojuhil.
Märkide õppimise seisukohalt oli kindlasti kasulik võte, kus õpilane kommenteerib kõiki teel näha olevaid liiklusmärke.
Üldmulje on teist positiivne.
Maret
Vastan sõnumile.
Roolis olen peaaegu igapäevaselt, autoks hetkel Suzuki Liana. Meeldib autoga liigelda ning vaatamata tihedatele sõitudele pole sattunud avariidesse ega manööverdades kedagi ära rihtinud. Võib ju öelda, et õpetamine oli seega tulemuslik.
Olete sõiduõpetajana suhteliselt rahulik, selgitused arusaadavad, sõidumarsruudid olid ARK eksami läbimiseks ja hilisemaks sõiduks hästi valitud. Ette võiks heita seda, et reaktsioon eksimustele ei tohiks olla "kuidas on võimalik nii eksida?", kuna autokooli tullakse liikluses vaja minevaid oskusi omandama - ei saa eeldada, et tähelepanu oleks sama hea kui kogenud autojuhil.
Märkide õppimise seisukohalt oli kindlasti kasulik võte, kus õpilane kommenteerib kõiki teel näha olevaid liiklusmärke.
Üldmulje on teist positiivne.
Maret
Saturday, March 12, 2011
2009-9
Tere!
Kõigepealt vabandused, et kohe eile kirjutada ei jõudnud. Paar kuud tagasi sain emaks ja eile tütreke lihtsalt nõudis kogu tähelepanu ega olnud nõus mujal kui mu süles olema. Seega pole mul põhjust oma käekäigu üle kurta.
Kaks aastat juhilubadega on möödunud kiirelt. Autoks on endiselt automaatkastiga Škoda Octavia. Esimesel aastal sõitsin peamiselt siis kui vaja oli. Kas endal üksi kuskile minna või oma vanemaid kuskile viia või meest peo pealt koju tuua... Korra nädalas ikka oli vaja. Sel aastal sõitsin juba rohkem, vahepeal pea igapäevaselt - rasedana oli autoga lihtsalt mugavam tööle-koju liikuda. Tõsi, september-oktoober jäid roolis mul vahele, aga nüüd sõidan jälle vähemalt korra nädalas tüdrukuga ujuma.
Maanteel sõidan meelsamini Narva poole kui Tartu poole. Tartu tee lihtsalt ei meeldi, aga hakkama saab sealgi. Kiirust ületama ei kipu ja seetõttu neid, kes minust mööda sõidavad, on üsna mitmeid. Nii linnas kui maanteel kasutan võimalusel kiiruse hoidikut - tagab ühtlasema sõidu ja väiksema kütusekulu.
Kevadel libedasõidukoolitust tehes natuke pelgasin, sest manuaalkäigukastiga autoga polnud ma ju peale ARKi eksamit sõitnud. Automaatkastiga ei tahtnud seda koolitust läbida. Mõneti oligi soov kontrollida ennast, palju mul veel meeles on. Selgus aga, et väga unustatud ei olnudki. Säästliku sõidu osas linna vahel sain pigem kinnitust, et teen igapäevaselt roolis olles õigeid otsuseid. Kindlasti saaks veel paremini, aga enamasti püüan sõita ilma asjatute reavahetuste ja pidurdamisteta. Sõidan oma sõitu ja politseid nähes pidurit ei vajuta. Peatatud on mind ka vaid korra ja sedagi kõik puhuvad aktsiooni raames. Kuigi puhuda mul tookord ei lastudki, vaid sooviti lihtsalt head koduteed.
Teie õpetust kritiseerida vist ei oskagi, kiita aga küll. Nii mõnelgi Tallinna ristmikul on siiani õpetussõnad meeles. Ja ringidel suunanäitamised ka. Algul oli minu jaoks harjumatu, et sõidu ajal muud juttu ei ole, kui kuhu pöörata või mis valesti. Praegu arvan, et vaikuses sõit on õppimiseks parem. Küll jutuga jõuab hiljem ka harjuda. Seega veelkord, suur suur aitähh!
Kui täpsustavaid küsimusi tekib, siis vastan hea meelega.
Rahulikku aasta lõppu soovides,
Katrin
Kõigepealt vabandused, et kohe eile kirjutada ei jõudnud. Paar kuud tagasi sain emaks ja eile tütreke lihtsalt nõudis kogu tähelepanu ega olnud nõus mujal kui mu süles olema. Seega pole mul põhjust oma käekäigu üle kurta.
Kaks aastat juhilubadega on möödunud kiirelt. Autoks on endiselt automaatkastiga Škoda Octavia. Esimesel aastal sõitsin peamiselt siis kui vaja oli. Kas endal üksi kuskile minna või oma vanemaid kuskile viia või meest peo pealt koju tuua... Korra nädalas ikka oli vaja. Sel aastal sõitsin juba rohkem, vahepeal pea igapäevaselt - rasedana oli autoga lihtsalt mugavam tööle-koju liikuda. Tõsi, september-oktoober jäid roolis mul vahele, aga nüüd sõidan jälle vähemalt korra nädalas tüdrukuga ujuma.
Maanteel sõidan meelsamini Narva poole kui Tartu poole. Tartu tee lihtsalt ei meeldi, aga hakkama saab sealgi. Kiirust ületama ei kipu ja seetõttu neid, kes minust mööda sõidavad, on üsna mitmeid. Nii linnas kui maanteel kasutan võimalusel kiiruse hoidikut - tagab ühtlasema sõidu ja väiksema kütusekulu.
Kevadel libedasõidukoolitust tehes natuke pelgasin, sest manuaalkäigukastiga autoga polnud ma ju peale ARKi eksamit sõitnud. Automaatkastiga ei tahtnud seda koolitust läbida. Mõneti oligi soov kontrollida ennast, palju mul veel meeles on. Selgus aga, et väga unustatud ei olnudki. Säästliku sõidu osas linna vahel sain pigem kinnitust, et teen igapäevaselt roolis olles õigeid otsuseid. Kindlasti saaks veel paremini, aga enamasti püüan sõita ilma asjatute reavahetuste ja pidurdamisteta. Sõidan oma sõitu ja politseid nähes pidurit ei vajuta. Peatatud on mind ka vaid korra ja sedagi kõik puhuvad aktsiooni raames. Kuigi puhuda mul tookord ei lastudki, vaid sooviti lihtsalt head koduteed.
Teie õpetust kritiseerida vist ei oskagi, kiita aga küll. Nii mõnelgi Tallinna ristmikul on siiani õpetussõnad meeles. Ja ringidel suunanäitamised ka. Algul oli minu jaoks harjumatu, et sõidu ajal muud juttu ei ole, kui kuhu pöörata või mis valesti. Praegu arvan, et vaikuses sõit on õppimiseks parem. Küll jutuga jõuab hiljem ka harjuda. Seega veelkord, suur suur aitähh!
Kui täpsustavaid küsimusi tekib, siis vastan hea meelega.
Rahulikku aasta lõppu soovides,
Katrin
Subscribe to:
Posts (Atom)