Friday, June 17, 2011

2009-15

Tere,

autokoolist on tõesti möödas juba 2 aastat. Aeg lendab!:)
Kogu see aeg olin autokasutaja. Esimesel aastal sõitsin Citroen C1-ga, pere suurenemisega seoses olen Ford Mondeo õnnelik omanik.
Aastas sõidan u 10 000 km.
Tagasisideks õpetuse kohta niipalju, et kriitika puudub:) Õpetus oli selge, konkreetne, arusaadav, põhjendatud. Kõige rohkem meeldis see, et jäite rahulikuks ning seletasite kõik vead lahti. Ja ma tean, et minuga oli raske rahulikuks jääda:) Üldiselt kui õpilane teeb eksami esimese korraga ära, see viitab ainult õpetaja osavusele.
Minu ainus viga oli see, et ma kohe ei läinud libedasõidu koolitusele. Kohe esimesel talvel sattusin musta jääga Saku-vahelisel teel autoga lumehange. Kuid midagi hullu ei juhtunud, ainult auto vajas natuke pahteldamist ja värvimist. See aga oli ainus vahejuhtum nende 2 aasta jooksul.

Jõudu ja jaksu soovides

Tervitades
Julia

2009-14

Tere,
vabandan, et nii hilja vastu saadan aga unustasin vahepeal üldse ära. Asjadega hetkel sellised lood, et ma pole üldse autoga sõitnud 2 aastat ja kui autot muretsema hakkan pean uuesti teie tunde võtma meeldetuletuseks :D Pole lihtsalt sattunud autorooli ja enda ka pole. Kriitika kohta pole nagu midagi halba öelda, ei saa läbi kui sõita ei oska ja kõik, mis mulle suht meeldis. Hetkel kui sõprade sõitu pealt vaadata, siis nad ikka nii laisaks muutunud, et kohe paha hakkab. Ise üritan ikka silmad lahti hoida ja vigu meelde tuletada. Tänavad vaikselt ka meelest läinud, et ei julgeks vist autoga sõita Tallinna liikluses.
Tervitades,
Ako

2009-13

Tere
Sõidan oma Audiga paaegu iga päev. Vahepeal oli pooleaastane paus, kui oma eelmise auto maha müüsin, kuid nüüd sõidan jälle. Liikluses on enam vähem ok, kuid vahetevahel mõtlen, et oleks vaja paari karmi sõna ja meeldetuletuseks mõnda nõuannet. Nõuande peale mõtlen just sellepärast, et esimesed autod olid automaadid aga nüüd on manuaal ja tunnen, et automaat on natuke rikkunud mu oskusi.

Õpetuse kohta on head sõnad, kuigi päris alguses ja esimesed korrad tundsin, et ei taha enam kunagi auto rooli istuda - ma nii püüdsin teha kõik õigesti aga ikka tundus, et kõik oli kehvasti. Eks ma kartsin kriitikat ja kõige hirmsam oli see, et mis sõiduõpetaja minu sõidu kohta ütleb. Sain aru, et sõiduõpetaja on karm ja nõudlik. Aga mida aeg edasi, seda rohkem tundsin ka toetust. Eriti tänulik olen toetuse eest enne ARK-i eksamit - hirmus oli.

Vabandan, et ma varem ei vastanud.

Parimat,
Eerika.

2009-12

Tere Raivo!
Tore oli Sinult sõnumit saada!
Olen Sinu õpetuse ees hästi tänulik ja väga rahul. Ma vist olen küll see tüüp, kellel autojuhtimise geen puudub, aga sellest hoolimata sain lõpuks sõitmise enam-vähem selgeks. MInu probleem on mõtetesse vajumine, unistamine ja marsruutide äraunustamine nagu kindlasti mäletad. Aeglaselt läheb siiski paremaks. Seni olen ühe korra riivamisi vastu majanurka tagurdanud, muud (ptüi-ptüi-ptüi) pole juhtunud. Seegi juhtus halbade asjaolude kokkulangemisel: pisike hoov oli tihedalt täis pargitud ja ise väsinud ning tahtsin ruttu jooksma jõuda, muutusin kannatamatuks. Tean enda seda viga, ja loodan, et enam ei juhtu. Mu abikaasa on õnneks väga lahke. Igatahes ei oleks ma arvanud, et auto värvi all on nii palju pahtlit. Maja jäi terveks. 
Iga päev ei pea sõitma, aga kui vaja, siis sõidan küll. Auto on Alfa Romeo 159, aasta vist 2006. Manuaalkäigukastiga. Ehkki olevat kõige stiilsema välimusega masin, ta funktsionaalsuselt mulle eriti ei meeldi. Sidur on kuidagi kaugel ja seda on raske vajutada, öösiti kipub alarm tööle hakkama ja tuled põlevad sageli läbi. Korra läks pooleks ka süüdet ja mootorit ühendav traat. Oli läbi roostetanud. Samuti teatab armatuurlaud liialt tihti,et kuskil on midagi viga, nt et pole õli. Ja see ei ole tõsi. Kui ma saaksin ise endale auto valida, siis valiksin arvatavasti automaatkäigukastiga ja pigem väikese sportliku auto. Alfal on lisaks ilule ka üks väga hea omadus: 2.2 mootor. Algul oli raske harjuda, võttis hirmsa hooga paigalt ja rehvidest oli kahju. Nüüd on vahva. Ameerikas sõitsin ükskord suure LandCruiseri minibussiga, see oli küll tore. Mis siis et suur auto. Automaatkäigukast ja laiad teed. Ameerika liiklus on lollikindel.  
Kui kunagi satud veel minusuguse õpilasega kokku, siis vaid üks mõte tekkis. Nagu öeldud, minu meelest on Sinu õpetamise meetodid väga head. Kui üldse midagi saaks tõhusamalt teha või täiendada, siis äkki peaksid laskma õpilasel endale teed-tänavad üldjoontes kaardi alusel selgeks teha või siis õpetama muuhulgas ka marsruute. Mäletan, et õpetasid (et siit Mustamägi, siit Endla tn, siit Õismägi),aga kippusin ikkagi sõltuma Sinu viitest suuna kohta (vasakule-paremale-otse). Ise saan alles nüüd pihta. Ma oleksin pidanud kaardiga rohkem vaeva nägema, katsuma peas ruumilist süsteemi luua. Võib-olla Sa oleksid saanud sellele veel rohkem kaasa aidata, kui juba niigi aitasid, aga võib-olla ka mitte. Tean, et see ei ole sõiduõpetaja töö, aga minu tüüpi õpilaste puhul on vist üks põhjus, miks sõitmaõppimine kaua aega võtab, et linnas mitteorienteerumine tekitab hirmu ja seetõttu võtab ära osa tähelepanust, mis peaks kuluma liikluse jälgimisele.
Igatahes suur aitäh Sulle ja rõõmsat aastalõppu!
Tervitustega
Ülle     

2009-11

Tere Raivo

Läheb kenasti, tänan küsimast.
Roolis olen üldiselt iga päev.
Esimesed kaks aastat sõitsin VW Bora universaalkerega (~2000a.).

See kevad pudenesid vahtralehed küljest ära ja suve algul sai sõiduk
vahetatud uue VW Scirocco vastu.
Liikluses tunnen end üldiselt hästi. Üritan enda tegevust teadvustada.
Mõtlen sellistele asjadele nagu "näidata suunda ikkagi ENNE manöövrit",
mitte ei kasuta seda edukast manöövrist teadaandmiseks teistele :D.
Katsun pikivahet ka hoida jne. Olen üldiselt tehnika ja autosõber
inimene. aga mitte rullnoka tallumise mõttes, vaid sellesmõttes, et
kahju
oleks oma väga head sõpra autot oma lolluse pärast ära lõhkuda.
Kui enda apsudest rääkida, siis olen korra lume peal ikkagi kurvis
natuke kiirusega liialdanud ja õnnestus velg vastu äärekivi katki sõita.
Pääsesin uue velje ja sillastendiga ehk ~2500.- väljaminekut.
Õppetunniks hea küll. Libeda peal võivad teinekord õppetunnid palju
valusamad olla.
Rohkem midagi ega kedagi lõhkunud ja suuremaid rumalusi teinud ei ole.

Õpetuse kohapealt ma nagu ei oska suurt kriitikat küll välja tuua. Mina
olin see mees, kes tuli teise õpetaja juurest Sinuga
hoopis sõitma ja
asi klappis meil ikka valgusaastate jagu paremini.

Positiivse poole pealt ma ütleks hoopis "asjad mida ära muuda".
1) Sa tegid selliselt, et kui ma eksisin, aga olukord polnud ohtlik,
lasid ise ära lahendada ja siis natuke hiljem kuskil peatuda ja
seletasid ilusti pulkadeks, mis valesti oli jne.
Väga hea lähenemine, sest ikkagi õppesõidus olles on käed-jalad tööd
täis ja vaimne pinge ja harjumatu ka jne. Õpilasena, kui keset olukorda
hakata mingeid instruktsioone või kriitikat saama, siis väga
tõenäoliselt ei jõua mõte pärale ja asi läheb ainult hullemaks.
2) Teine asi oli see, et sa olid nõus teooriat ka üle kordama kõrvalt.
Eelmine õpetaja võttis u. sellise seisukoha, et "sa tegid siin midagi
valesti, aga ma ei ütle mida- mine
loe kodus LE'd ja mõtle välja". Minu nägemus on ikkagi see, et
sõiduõpetajal ei ole palju ka teooriat vajadusel natuke öelda. Mulle
tundus, et sa olid suurespiiris samal meelel. Ma ei mõtle nüüd, et rooli

kõrvalt kõike saab seletada, aga "sa tegid midagi valesti ma ei ütle
mida" on ka natuke arusaamatu.

Igatahes minu tagasiside hindele 5 ja tänan abi eest lubade
väljateenimisel.
Ega Sa a-kategooriaga ei tegele tänapäeval? Ma tahaks tegelikult
kaherattalisele ka õigused saada.

Tervitades
Kuldar

2009-10

Tere!

Vastan sõnumile.
Roolis olen peaaegu igapäevaselt, autoks hetkel Suzuki Liana. Meeldib autoga liigelda ning vaatamata tihedatele sõitudele pole sattunud avariidesse ega manööverdades kedagi ära rihtinud. Võib ju öelda, et õpetamine oli seega tulemuslik.

Olete sõiduõpetajana suhteliselt rahulik, selgitused arusaadavad, sõidumarsruudid olid ARK eksami läbimiseks ja hilisemaks sõiduks hästi valitud. Ette võiks heita seda, et reaktsioon eksimustele ei tohiks olla "kuidas on võimalik nii eksida?", kuna autokooli tullakse liikluses vaja minevaid oskusi omandama - ei saa eeldada, et tähelepanu oleks sama hea kui kogenud autojuhil.
Märkide õppimise seisukohalt oli kindlasti kasulik võte, kus õpilane kommenteerib kõiki teel näha olevaid liiklusmärke.
Üldmulje on teist positiivne.



Maret

Saturday, March 12, 2011

2009-9

Tere!

Kõigepealt vabandused, et kohe eile kirjutada ei jõudnud. Paar kuud tagasi sain emaks ja eile tütreke lihtsalt nõudis kogu tähelepanu ega olnud nõus mujal kui mu süles olema. Seega pole mul põhjust oma käekäigu üle kurta.
Kaks aastat juhilubadega on möödunud kiirelt. Autoks on endiselt automaatkastiga Škoda Octavia. Esimesel aastal sõitsin peamiselt siis kui vaja oli. Kas endal üksi kuskile minna või oma vanemaid kuskile viia või meest peo pealt koju tuua... Korra nädalas ikka oli vaja. Sel aastal sõitsin juba rohkem, vahepeal pea igapäevaselt - rasedana oli autoga lihtsalt mugavam tööle-koju liikuda. Tõsi, september-oktoober jäid roolis mul vahele, aga nüüd sõidan jälle vähemalt korra nädalas tüdrukuga ujuma.
Maanteel sõidan meelsamini Narva poole kui Tartu poole. Tartu tee lihtsalt ei meeldi, aga hakkama saab sealgi. Kiirust ületama ei kipu ja seetõttu neid, kes minust mööda sõidavad, on üsna mitmeid. Nii linnas kui maanteel kasutan võimalusel kiiruse hoidikut - tagab ühtlasema sõidu ja väiksema kütusekulu.
Kevadel libedasõidukoolitust tehes natuke pelgasin, sest manuaalkäigukastiga autoga polnud ma ju peale ARKi eksamit sõitnud. Automaatkastiga ei tahtnud seda koolitust läbida. Mõneti oligi soov kontrollida ennast, palju mul veel meeles on. Selgus aga, et väga unustatud ei olnudki. Säästliku sõidu osas linna vahel sain pigem kinnitust, et teen igapäevaselt roolis olles õigeid otsuseid. Kindlasti saaks veel paremini, aga enamasti püüan sõita ilma asjatute reavahetuste ja pidurdamisteta. Sõidan oma sõitu ja politseid nähes pidurit ei vajuta. Peatatud on mind ka vaid korra ja sedagi kõik puhuvad aktsiooni raames. Kuigi puhuda mul tookord ei lastudki, vaid sooviti lihtsalt head koduteed.
Teie õpetust kritiseerida vist ei oskagi, kiita aga küll. Nii mõnelgi Tallinna ristmikul on siiani õpetussõnad meeles. Ja ringidel suunanäitamised ka. Algul oli minu jaoks harjumatu, et sõidu ajal muud juttu ei ole, kui kuhu pöörata või mis valesti. Praegu arvan, et vaikuses sõit on õppimiseks parem. Küll jutuga jõuab hiljem ka harjuda. Seega veelkord, suur suur aitähh!
Kui täpsustavaid küsimusi tekib, siis vastan hea meelega.

Rahulikku aasta lõppu soovides,

Katrin

2009-8

Tere!
 
Oli tore üle pika aja midagi kuulda :)
 
Ma parandaks, et tegelikult on sõiduõpetusest pea kolm aastat möödas. Elu läheb tempokalt ja samas hästi. Roolis olen suht-koht iga päev. Sügisel mõõstin mingil hetkel, et olin 1,5 kuuga 5000 km maha sõitnud. Hetkel võtan veidi rahulikumalt ja sõidan päevas ca 50 km. Mõni üksik päev jääb vahele. Suvel võtsime autotäie inimestega ette sõidu Tšehhi. Autos viibisin vaid teel Euroopa südame poole, aga võin rahumeeli öelda, et olin poole või rohkem teest roolis. Poola liiklus on ikka kohati üsna kohutav, aga muidu oli sõit täitsa mõnus.
Varem sõitsin pisikese 96.a Nissan Micraga. Oktoobrist olen 2001.a VW Bora uhke omanik. Liikluses on kõik hästi. Suutsin suvel väga rumalas olukorras kiirustrahvi saada, aga avariisid ega muud sellist pole ;)
 
Õpetusega jäin väga rahule, sain ju eksamistki esimesel korral läbi seda enam, et enne autokooli polnud kordagi roolis istunud. Väga suurt võrdlusmomenti mul pole, aga teise õpetajaga võrreldes, kes mul oli, olid kordades parem ;) Jätka samas vaimus!!
 
Tervitades, Madli

2009-7

Tere!
Väga tore oli sõnum saada :). 2 aastat on tõesti läinud kiirelt. Tegin just ka oma lõppastme ära, pean veel minema ARK`i vormistama. Tahtsin juba varem teha ja arvasin isegi, et võtan sinuga ühendust selleks, aga endal oli aega raske leida. Ja nüüd oli töökohas kohustuslik libedasõit ja sain sellega oma lõppastme koolituse ühendada.
Roolis olen iga päev ja ikka oma rohelise Mercedesega nagu siis (automaat).
Vahel on hirm, et unustan tavalise kastiga sõitmise ära, aga kui on paar korda olnud vaja sõita, olen ka hakkama saanud.
Liikluses saan hästi hakkama ja midagi juhtunud siiani pole (ptui, ptui, ptui :)).
Tänan, et õpetasid pikemalt ette vaatama. Sellest on palju kasu olnud ja ka ökonoomne sõit põhinebki ju sellel. Ringid on ka selged - jama on see, et liigagi. Need kes ei oska sõita, ajavad närvi :). Kriitikat õpetuse kohta on nüüd raske anda... Tean, et mind häiris vahel see, et kui ma midagi küsisin., siis vastata meeldis sulle ka küsimusega... Eks see oli minu mõtlema panemiseks, aga aegajalt on vaja ka üle kontrollida, kas mõte ikka töötab, et ma omas peas mingit isesugust vastust välja ei mõtelnud :).
Aga õpetajatega ja õpilastega on ikka nii, et osadega sobib iseloom ja temperament ja osadega mitte. Tundub, et meil sobis. Suur tänu ka väga tugeva hoolimise eest. See üllatas juba siis.
Tänan väga ja edu soovides,
Marja

2009-6

Tere!

Tänan küsimast, mul läheb väga hästi. Load sain siis kätte 2 ja pool aastat tagasi, eelmise aasta lõpus tegin  libedakoolituse ka edukalt ära.Algul peale lubade kättesaamist kasutasin pereliikme autot Opel Vectra manuaalkastiga, sellega sõitsin vist 4-5 kuud ja enda auto sain juulikuus siis. Minu auto on BMW 320i, mis on siis asendamatu olnud mulle juba 2,5 aastat. Sellega olen autosaamisest peale vähemalt 5 päeva nädalas tööle ja koju sõitnud, lühemaid otsi tööle teinud ja praegu sõidan igal hommikul ühest linna otsast teise läbi linna 20km tööle ja tagasi.  Et sõidupraktikat midagi nagu juba oleks, kaasa arvatud tipptundides sõitmine siis. Liikluses ilmselt saan hakkama, kõrvalistujad väga kurjaks mu sõidumaneeri peale saanud ei ole(välja arvatud refleksid minuga samaegselt pidurdada üritada) , et järelikult pole väga ehmatavate manöövritega hakkama saanud:) Ennast profiks veel muidugi mõista ei pea, aga kindlasti on hästi mõjunud, et peaaegu kohe peale lubade kättesaamist sain kohe sõitma hakata ja hiljem ka siis enda isikliku autoga.
Autokooliga jäin ma väga rahule. Tegelikult valisingi selle autokooli ema soovitustest lähtudes, ta ise tegi ka samas autokoolis load ja lõpetas samuti selle kooli ainult positiivsete emotsioonidega. Sõiduõpetaja kohta ütleks veel seda, et parim õpetaja, keda endale üldse tahta. Kuna ma ise ühtki sõiduõpetajat nägu ega nimepidi ei teadnud, valisin tegelikult õpetaja täiesti hea õnne peale, aga leian, et paremat valikut ei olekski saanud teha. Mida positiivset sõidu õpetamisest välja tuua oleks ehk see, et kui õpilane ikka asjadest aru ei saa, siis kahtlemata mõjub see, mida siis omal nahal ka tunda sain- puust ette ja punaseks! :) Eks ma pidasin ennast muidugi parajaks puupeaks ka kui sõitu õppisin, aga vähemalt mõjus mulle selline õpetus, et kui teen vea, siis parandan ise ära, st kordan seda kuni asjast aru saan, ja tänu sellele on need vead siiamaani eriti hästi meeles. Siis veel mäletan kui Tondi ringist, mis asetseb Audentese kooli juures, aru ei saanud ja see mulle puust ette ja punaseks tehti sõna otseses mõttes, aga siiamaani meeles, et kunagi neid vigu vähemalt mitte korrata:)
Et tegelikult kriitikat kui sellist mul ei autokooli ega ka sõiduõpetaja vastu üldse ei ole, jäin väga rahule ja ARKi eksamite esimese korraga läbimine näitas samuti ikkagi sõiduõpetaja taset mulle asjad eksamite jaoks piisavalt selgeks teha.


Tervitustega
Piret

2009-5

Tere

Väga meeldiv, et ikka huvi oma hullude õpilaste kohta on olemasJ. Niisiis, ülevaade on järgmine: roolis olen iga päev, enamus minu sõitudest küll piirdub tööle ja tagasi. Nädalavahetustel suuremad poeretked ning kaine autojuhi mängimine. Kõige pikem sõit on olnud Võrru ja tagasi…sain hakkama. Liikluseeskirju rikkunud ei ole,  avariisid põhjustanud ei ole.  Ainult paar rehvi olen puruks sõitnud, kusjuures isegi ei tea kuidas see nii juhtus.

Auto on mul selline armas pisike naistekas, 1999 aasta MB A140. Pole just kõige uuem aga tehniliselt korras ning mina olen rahul.
Kriitikat siis ka vaja jah, ega mul midagi halba küll öelda ei ole…ise halb õpilane. Pigem olen rahul, et mulle just selline sõiduõpetaja sattus, kes mu vingumised välja kannatas.

Katrin

2009-4

Tere


2 aastat on jah kiiresti möödunud ja nüüdseks olen vahtralehest vaba ja liiklemine tundub natuke rahulikum (võibolla see mu ettekujutuse vili:)) Sõidan praktiliselt iga päev ja enamuse ajast ikka linnas. Praegu ongi vast kõige hullem aeg, õhtud ja hommikud on pimedad ja jalakäijaid pole vahel üldse näha ja ülekäiguradade juures tuleb kohati ikka hoog päris maha võtta, mis vahtralehevabana õnneks enam eriti palju möödasõite ei põhjusta:) Ei saa mina aru, kuidas enamik inimesi julgeb ikka pimedast ülekäigurajast 60'ga üle sõita...
Parkimisel üritan ikka tagurpidi- ja külgboksi vältida nii palju kui võimalik:D Umbes kuu aega tagasi olin sunnitud Rocca al Mare keskuse ääreni täis parklas üle väga pika aja jälle tagurpidi parkima sentimeetrite täpsusega veel, pärast läks tükk aega, enne kui pulss endisele tasemele tagasi läks:D
Auto on ikka sama, mis pea 2 aastat tagasi sai soetatud - roheline Ford Focus 2000a, automaat (manuaaliga vist kohe ei oskakski sõita enam:( ), hea auto linnas sõitmiseks ja maanteel ka hätta ei jäta:) Ei taha ära sõnuda, aga avariid pole õnneks veel olnud, kuigi mõnikord on päris napilt läinud, mitte alati küll minu eksimuste tõttu ainult. Aga päris ilma väikeste peeglikriipimisteta pole ikka saanud, suurim "õnnetus" oli, kui umbes kuu aega tagasi tagumise pamperi ära kriipisin vastu betoonist lillepotti, aga näha oli, et ma polnud esimene, kes selle otsa tagurdanud oli:)
Sõiduõpetajat meenutan ikka hea sõnaga:) Huvitaval kombel on eriti hästi meelde jäänud need asjad, mis sai natuke kõvema häälega selgeks tehtud - näiteks see, et maantee ääres peatudes ja uuesti sõitu alustades ei tohiks vasakut suunda enne sisse lükata, kui paras hetk sõidu alustamiseks käes:) Ise saan ka nüüd väga hästi aru, kui raske on aru saada, mida sellised tüübid plaanivad, kes suunatule niimoodi sisse lükkavad, ja kas ta ikka nägi mind tulemas või mitte... Eks selliseid eriti eredaid mälestusi on veel:) Ma ei taha sellega loomulikult öelda, et peakski vaese hirmunud õpilasega alati kärkima, aga vahel tasub see ära küll tõesti:) Igatahes mina olen endiselt väga rahul, et just Teie mu sõiduõpetaja olite ja mul on autokoolist ainult head mälestused (isegi see läbikukkunud koolieksam Silvariga tundub tagantjärgi naljakas:))

Tervitades,
Pille-Riin

P.S Õismäel vist on lõpuks vähemalt osaliselt jooned maas?:)

2009-3

Tere Raivo

Peale lubada saamist on hästi läinud.Olen töödanud autojuhina mõnda aega ja autot kasutan iga päev.Päris enda autot veel ei ole,aga naine võittis auto Starteri kampaaniaga,ning tal endal lube ei ole veel,tänu sellele on auto minu päralt.Autoks on Kia pro ceed 2009,1.6d automaat,auto kohta ühtegi halba sõna ei ole öelda.Sain suvel oma A-kategooria ka tehtud.
Liikluses on mul väga hästi läinud,ühtegi õnnetus ei ole olnud ja ühtegi trahvi ei ole saanud.
Autokooli kohapealt saan öelda ainult ,et sain väga hea koolituse sinult.Vahepeal oli küll selline tunne,et sa ei lasegi mind sõidu eksamile ja lihtsalt niisama karjud mu peale,kuigi ma ise arvasin,et oskan juba väga hästi sõita.Nüüd tagant järgi mõeldes saan ma aru miks autokoolis peab olema karm liikluskasvatus .Ma usun,et kui ma oleks autokoolis kergelt eksamitele pääsenud,poleks ma pooltki nii korralik juht kui ma praegu olen.Kui  mu naine läheb autokooli,siis ma soovitan temal kindlast sinu juurde tulla.


Tervitades  Marko

2009-2

Tere Raivo,

Uskumatu, aga alles paar päeva tagasi mõtlesin Teie peale ja tuli ka jutuks - meenutasin autoroolis olles ja rääkisin oma isale, kes istus kõrval (varem vastupidi :) kui hea autokooli õpetaja mul oli ja mainisin, et kui esmased load ära vahetasin, viisin tänutäheks suurepärase töö eest oma autosõiduõpetajale ka pisikese meene.
Ma olen roolis iga päev ja minujaoks on oskus sõita (eriti linnas) asendamatu. Igapäevaselt (esmaspäevast-reedeni) sõidan küll väikseid otsi - töö ja kodu vahe on ca 5 kilomeetrit külavaheteed. Kindlasti üks põhjus, miks suudan linnaliikluses rahulikuks jääda, peale suurepärase alusõpetuse saamise autokoolist, on ka see, et ei pea seal iga päev linnas seiklema. Ma naudin sõitmist endiselt ja igal pool-igal ajal :)
Siiani ei ole saanud ühtegi trahvi, isegi mitte parkimise eest. Paar korda reidi ajal on peatatud ja kontrollitud dokumente, puhuma pole pandud, alati on otsa vaadatud ja öeldud, et ei hakka minu peale otsikut raiskama.

Autodest...Minu esimene auto pärast lubade kättesaamist oli Honda CRV (igast küljest rauatatud). See oli minu isa soov, kes kartis veidi minu kui uue liikleja tervise pärast. Ma ei ole pärsi kindel, kas julgen öelda, mis autoga ma nüüd sõidan... ei tahaks jätta valet muljet :P olen oma auto mugavuse ja sõiduomadustega väga rahul... hea küll, mis ma siin ikka pikalt keerutan, ärge pahandage, aga sõidan juba peaagu viimased kaks aastat BMW 525 iA 2006a autoga :P

Palusite oma sms-is ka kriitikat aga seda mul tõesti ei ole. Ma olen ÜLIRAHUL Teie õpetusega. Ma tean, et olin paras pujään ja põikpea, aga lõpp hea-kõik hea :)

Väga tore, et huvi tunnete, see tekitab hea sooja tunde :)

Parimat,

Liisi

2009-1

Tere,

Läheb väga hästi ja tore, et tunnete huvi endiste õpilaste tagasisidest. Hetkel sõidan automaatkäigukastiga 2005a Toyota Avensisega ning siiamaani on liikluses kõik hästi läinud peale ühe kriimustuse parklas :)
Üldiselt linnas sõitmise sai väga hästi selgeks koolis, aga maantee peal alguses mõõdasõitude tegemine/õigete vahemaade hindamine oli üpris raske ja kuna sõidutundides sellega üldiselt ei tegeleta, siis soovitaksin teooria tundides sellele palju rõhku panna!

Kõike paremat,
Martin

Saturday, February 19, 2011

2008-9

Tere Raivo,
Ma muidugi suudan oma kirjutistega alati hiljaks jääda, seega vabandan,
et varem ei jõudnud vastata.
Kui rääkida pikemalt autosõidust, siis mina olen sulle tõeliselt
tänulik. Olen siiani suutnud sõita ilma probleemideta. Ühtegi avariid
ega mõlki ei ole õnneks autole tekitanud. Ma loodan, et nüüd ära ei
sõnunud :) Eelmised aastad olen olnud tihedalt autoroolis, kuid sellel
aastal lood keerulisemad kuna käin kesklinnas ülikoolis ning koolil
puudub ka parkla, seega on praktiliselt võimatu ning mõttetu autoga
koolis käija, seega kasutan nüüd tihedalt ühistransporti. Samuti puudub
mul omal auto, kuid ema on lahke :) ainukeseks probleemiks ongi see, et
ema sõidab mul automaadiga, seega alati kui istun manuaali on väike
kartus sees, kuid siiani olen edukalt hakkama saanud. Sõbrad ei lase mul
automaadi mugava eluga harjuda ja mul on selle üle hea meel.
Muidugi lumega on ikka nalja saanud. Eelmisel aastal kui see suur lumi
maha sadas jäigi meie auto ühe mu sõbra maja ette lumevangi. Mina
muidugi tahtsin sellega hakkata välja sõitma ja siis jäin nii
lootusetult kinni, et tänavakoristaja pidi labidaga appi tulema. Aga
kõik lõppes edukalt, lihtsalt autot ei saanud paar päeva kasutada.
Selle aasta lumega oli ka huvitav lugu. Meil vahetati just sel päeval
rehve ning tänu suurtele lumevallidele ei olnud võimalik autot töökojast
kätte saada, seega ka sel aastal oli auto lumevangis. See on ikka
huvitav, et kui lumi jälle üle pika aja maha sajab, siis on inimesed nii
abitud. Tuisuga kooli jalutades nägin oma koduteel seitset autot mis
olid kinni jäänud. Tundsin jalutamisest tõelist rõõmu :)
Kuidas sul endal on läinud? Kas õpilasi ja tööd palju? Kas sa neile ikka
(haabersti)ringil bussirea nalja teed :)

Suured-suured tänud sulle,
Merilin

2008-8

tere Raivo

olen ringi vuranud peugeotti 205  läbind kuskil 30000km
metsavahe teel puud rammind libedaga teelt välja sõitnud 2* midagi hullu pole juhtund
trahvi sain tartu vahel kuna kindlustus 2 kuud läbi oli.  sõitnud olen saarema, hiiumaa, lõuna, idalääne eesti.
viimane pool aastat pole autoga sõitnud. tööjuures asendasin autojuhti suvel.(fiat ducato)

praegu kasutan ühis sõidukite abi. ei näe vajadust linnas autot omada.

muidu kõik ok
Päikest

2008-7

Tere Raivo!
Sõidan Ford Mustangiga, 97a, manuaalkastiga. Sellega olen sõitnud alates sellest hetkest, kui load kätte sain ja iga päev. Avariisid teiste autodega pole olnud. Ainult ükskord suutsin oma aiast välja sõites riivata ühte puidust posti, mille me ise panime, et autod muru peale ei sõidaks. Natuke sai külg kriimustada. See on ka ainus vigastus, mis oma autole selle aja jooksul olen tekitanud.

Loodan, et sellest kirjeldusest on abi.
NB! Kui tead kedagi, kes tahaks kabriolett Mustangit osta, siis anna märku. Mul oleks nüüd rohkem pereautot vaja :)

Tervitades,
Triin

2008-6

Tere Raivo,
palun veelkord vabandust, et ma vastamisega nii kaua viivitasin. Kui mingit asja kohe ära ei tee, läheb meelest.
Tore oli sinust kuulda üle pika aja:)

Nüüd asja juurde. Praeguseks hetkeks olen õnnelikult autojuht olnud juba üle 2 aasta. Kevadel tegin ära ka lõppastme koolituse ja libedasõidu (Tartus, Raadi lennuväljal).
Kohe peale lubade saamist hakkasin regulaarselt sõitma, natuke üle aasta (2006 kevadest kuni 2007 sügiseni) olin igapäevane autojuht. Kuna mu isa oli aasta aega välismaal tööl ja rohkem konkurente peres autole ei olnud, siis muutusin üsna laisaks, käisin koolis-trennis-külas-maal autoga. Ma arvan, et see tuli üsna kasuks, palju praktikat. Auto oli Toyota corolla. 
2007 sügis kolisin Tartusse, perekondlik otsus oli, et üliõpilane autot ei vaja ja ega stipist väga ei jätkuks ka bensiini ostmiseks. Tallinn-tartu maantee on üksi sõites ka üsna tüütu ja kulukas ots. Tartus on vahemaad ka üsna väiksed ja saab jalgsi hakkama. Autoga sõidan nädalavahetustel (kui Tallinna satun), üsna tihti tuleb ette ka maanteesõitu, kui pühapäeval mõne sõbraga Tallinnast tuleme, siis vahel sõidan. (Kui autoomanik ise on laupäeval natuke liiga pikale pidutsemisega läinud või lihtsalt väsinud on). 
Õnnetusi-plekimölkimist ette tulnud ei ole. Pean tunnistama, et ühe korra olen trahvi saanud. Enne Haruteed, Tallinn-Haapsalu maanteel, kiirus oli alla 120 lubatud oli 90. Ma olin harjunud, et seal on 110 lubatud, aga märgid olid maha võetud ja ma tõesti ei näinud politseiautot enne kui ma sellest mööda sõitsin. Peale seda üritan korralikum olla.

Üldiselt loen oma sõiduoskust suhteliselt heaks (siinkohal kiidan head õpetajat:) ), seda arvavad ka mitmed tuttavad, kes heameelega mind rooli usaldavad kui mõnel pikemal reisil koos käime. Ma arvan, et need kümned ja kümned lisatunnid, mis me enne eksamit tegime, tulid ikka väga kasuks, mis kord on ära õpitud, see jääb harjumuseks.
Isaga peame tihti LE teemalisi vaidlusi, mina enamasti võidan, ta on rohkem praktik, seadusi luges viimati 30 aastat tagasi. Ma olen talle proovinud head nõu anda, aga ega ta väga ei kuula. Kui mina sõidan terve nädalavahetuse autoga on keskmine kütusekulu 8.2 umbes, tema puhul ligi 9 (Honda accord), ökonoomset sõitu ta väga ei tunnista, aga ta areneb. Linnas vahel paneb isegi hetkeks neljanda käigu, mida ta varem kunagi ei teinud.

Igatahes, suur aitäh sulle pika vaeva ja kannatuse eest, mis sa minu ja Meriliniga nägid. Mõlemad oleme üsna sarnaste ja võib öelda (tahtmata ennast liialt kiita) üsna heade (minu meelest) sõiduvõtetega.

PS! Ma ei tee ikka eriti vahet vasakul ja paremal poolel, kui ma sõidan ja keegi juhendab, siis mul läheb alati sassi, kus on vasak ja kus parem. See on üsna tüütu ka mujal, nt ma käisin just tantsukursustel ja kui ma hakkan kuulama kummale poole kästakse minna, tekib alati kaos, sest ma lihtsalt ajan vasaku ja parema sassi. Ainus võimalus on mitte mõelda ja minna sinna kuhu partner juhib:D 

Loodan, et sul läheb hästi, palju päkapikke ja  soojad tervitused,
Aet

2008-5

Tere Raivo

Sain eelmise SMSi ka ja plaanisin kirjutada, aga midagi tuli vahele ja
unustasin, väga vabandan.

Autosõit sujub kenasti. Tihti just sõita ei saa, sest isiklikku autot
ei ole. Aga kui sõidan, siis enamasti Renault Scenicuga, vahel ka
Nissan Navaraga. Viimasega on justkui lihtsam sõita, Renault on kaunis
uimane.
Kedagi mõlki ei ole sõitnud, kraavi ei ole ka sõitnud, loomadele otsa
ei ole sõitnud, rikkumisi ei ole samuti. Oled hästi õpetanud :)


Kõike paremat
Kairi

2008-4

tere:)
nonii, ma siis alustan sellest,et kaks kuud peale eksami sooritamist sain omale auto, millega ma siiamaani teid mõõdan.
Selleks on Ford Escort aastast 1997, selline väike ja ökonoomne, vähemalt siis oli kui diisel veel bensiinist odavam oli :P
Aga eelmise aasta veebruaris sain ma tuttavaks ka avariiga, mida ma EI põhjustanud ise. Selleks oli hoopis mingi punane
volks, mis kõrvalteel nii suure kiirusega liikus, et mulle kui vasakpööret sooritavale sõidukile juhipoolt sisse sadas. Tulemuseks
oli see, et pidin oma suksu remonti viima, nii umbes terveks kuuks ja palju polnud puudu, et järgmine peatus oleks Emex olnud.
Alles siis sain aru, kui vajalik ikka auto omamine on, ühistransport on hea aga mitte sunniviisiliselt:)
Autokoolist, kui sellisest on ainult positiivsed mäletsused, kuigi ma veetsin õppesõitudel päris kaua aega, olen siiski aru saanud,
et kogemused formuleeruvad alles siis, kui ise reaalselt roolis oled. 
Enda häbiks pean tunnistama, et talvesõit on mul siiani tegemata. Mõtlesin, et suvel kui 2 aastat täis sai, teen ära
aga siiski sai laiskus must jagu ja mõtlesin seda edasi lükata. Vahetasin oma esmased uute esmaste vastu.
Plaanides on igatahes seegi sõit lähitulevikus sooritada.
Olen palju näinud oma kooli autosid linnas liikumas aga tuttavat õpetajat kõrvalistmel pedaale vajutamas pole märganud.
Aga edukat õpetamist ja palju tähelepanelikke õpilasi!
 
Päikest
Helena

2008-3

Tere, õpetaja!
Nii tore, et kirjutasite!!!
Minul on läinud väga õnnelikult ning mu load pole peaaegu üldse kapis seisnud. Kohe, kui 2006 septembris esmased load kätte sain, hakkasin aeg-ajalt sõitma elukaaslase tööautoga, millel on automaatkäigukast. Harjusin liiklusega ja iseseisvalt sõitmisega ja mulle väga meeldis ja ma üldse ei kartnud. Arvan, et sain liikluses väga hästi hakkama ka. Kartsin vaid, et unustan manuaaliga sõitmise ära.
Aprillis 2007 sain sünnipäevaks aga Mini Cooperi. See on manuaalkastiga ning Saksa auto, nagu Te tungivalt soovitasite! :) Tuletasin uuesti käiguvahetuse meelde ning tänu auto väikestele kabariitidele sain ka parkimise ideaalselt selgeks. Paar esimest nädalat suri küll auto mitu korda päevas välja, aga hiljem harjusin siduriga ja siis probleeme enam polnud. Olen nüüdseks juba poolteist aastat iga päev sõitnud ning see ei valmista absoluutselt probleeme. Kui Te Saksa autot osta soovitasite, siis Te tegelikult vist Mini silmas ei pidanud, sest ta pole just kõige turvalisem auto ning talvel on temaga üsna raske lumevallis sõita. Üritamegi teda nüüd maha müüa...
Lõppastme koolituse tegin selle aasta juulis ning enam mul vahtralehti pole. Lõppastme koolitus oli väga hea ja kasulik, aitas põhilised asjad meelde tuletada. Olen selle poolt, et taoline koolitus peaks olema kõikidel juhtidel iga paari aasta tagant (ehk siis umbes 10 korda elu jooksul). Usun, et siis oleks huligaanitsemist veidi vähem.
Paar korda olen ka äpardunud. Ühel korral ei osanud ma parklas auto kabariite arvestada (see oli kohe peale lubade kätte saamist elukaaslase suure autoga) ning keerasin kogemata külje maha ning teist korda sõitsin kõrvalteelt peateele nii, et üks peateel olev auto vahetas sõidurida ning tuli samal ajal sellesse sõiduritta, kuhu mina parasjagu pöörasin. Sain ette väikse mõlgi. Mina jäin õnnetuses süüdi, aga tegelikult ma ei tunne, et süüdi oleksin. Sel hetkel, kui ma otsustasin peateele keerata, oli see sõidurada vaba ning auto, mis kohe rida hakkas vahetama ja sinna tuli, ei näidanud suunda, nii et ma tõesti ei aimanud ette, et ta sinna tuleb... Õnneks olid need kaks plekimõlkimist mehe tööautoga, nii et minu Minike on täitsa puhas:)  Tegelikult peaaegu puhas... Viru keskuse parklas tagurdasin üks kord ühe toru otsa.
Teie õpetamismeetodite kohta pole mul ühtki halba sõna öelda. Te olite üsna karm ja liigselt ei ninnu-nännutanud. Aga see on hea, sest õppisin küll väga-väga kaua, aga muidu oleksin vist veelgi kauem õppinud:) Sõidu sain aga täiesti selgeks.
Tervitades,
Kadri

2008-2

Tere,
 
Sõidan Honda CRVga, automaatkäigukastiga. Peale lubade saamist sai vist pool aastat sõidetud manuaaliga. Nüüd manuaaliga sõites üsna koba algaja ja pigem rooli ei roni. :))) Viimati sai vist suvel üks sõit tehtud.
 
Autot kasutan igapäevaselt mitu korda vastavalt vajadusele.
 
Liikluses on hästi läinud. Auto mõlkis pole. Paar olukorda on olnud, kus oleks tagant tahtnud sisse sõita. Enda viga oleks ka olnud, jäin unistama. Lohakalt olen paari äärekiviga käitunud, veljed nats kriibitud.
 
Vot mida ma kardan nagu tuld on libedus. Siis pigem rooli ei istu aga kui vaja siis vaja.
 
Õpetused hästi meeles. Peegel, peegel, peegel... :)))
 
Olen Sind linnas ikka liikumas näinud. Isegi laupäeval teed tööd.
 
Jõudu järgmiste õpilastega!
 
Tervitades,
Julia

2008-1

Tere Raivo,

Tänud selle tagasiside SMS-i eest!

Ma sain just eelmisel nädalal vahtralehest lahti :)

Liikluses läheb mul väga hästi - viimasel ajal ei sõida küll eriti tihti, kuna meil kahepeale 1 auto, aga suvel sõitsin iga päev ja uuest aastast saab sõitmine taas igapäevakseks.
Kogemust on ka päris palju ja erinevat - kuu pärast lubade saamist tuli auto majja ja kuna käisin vahepeal päris pikalt Austraalias ja Uus-Meremaal, siis sain kogemuse ka "valel pool teed" sõites ja ka mägedes suure autoga (camper van) sõites.
Samuti on kogemust nii manuaal- kui automaatkastiga autoga sõitmisel.

Igapäevaseks sõiduvahendiks on Toyota Corolla. Mõnus väike, aga siiski piisavalt suur auto :)

Avariidest... nojah, möödunud veebruaris sai oldud üks lüli nelik-avariis Järvevana teel. Olin 2. auto. Läks ses suhtes natuke õnnetult, et kui minu ees autol ei oleks olnud kärukonksu, siis poleks seda väikest kriimu minu auto pamperile tekkinud (st me poleks kokku saanudki siis). Aga 4. auto virutas kolmanda mulle sellise pauguga selga, et tagapamper vajas remonti.

Ma olen jätkuvalt arvamusel, et Sa olid väga-väga hea sõiduõpetaja! Mulle ilmselt parim, arvestades minu "suurt ego" :P Mis mulle eriti meeldis, oligi see, et Sa tegid asja selgeks. Et ei pea leppima sellega, et "sõida nii, sest mina ütlen", vaid et kui aru ei saanud, siis seletasid seni, kuni sain aru :)
Kui lõppastme koolitusel käisin (OÜ Autosõit), siis seal säästliku sõidu õps ütles ka, et ma sõidan väga hästi :)

Tervitades

Merje