Tere!
Kõigepealt vabandused, et kohe eile kirjutada ei jõudnud. Paar kuud tagasi sain emaks ja eile tütreke lihtsalt nõudis kogu tähelepanu ega olnud nõus mujal kui mu süles olema. Seega pole mul põhjust oma käekäigu üle kurta.
Kaks aastat juhilubadega on möödunud kiirelt. Autoks on endiselt automaatkastiga Škoda Octavia. Esimesel aastal sõitsin peamiselt siis kui vaja oli. Kas endal üksi kuskile minna või oma vanemaid kuskile viia või meest peo pealt koju tuua... Korra nädalas ikka oli vaja. Sel aastal sõitsin juba rohkem, vahepeal pea igapäevaselt - rasedana oli autoga lihtsalt mugavam tööle-koju liikuda. Tõsi, september-oktoober jäid roolis mul vahele, aga nüüd sõidan jälle vähemalt korra nädalas tüdrukuga ujuma.
Maanteel sõidan meelsamini Narva poole kui Tartu poole. Tartu tee lihtsalt ei meeldi, aga hakkama saab sealgi. Kiirust ületama ei kipu ja seetõttu neid, kes minust mööda sõidavad, on üsna mitmeid. Nii linnas kui maanteel kasutan võimalusel kiiruse hoidikut - tagab ühtlasema sõidu ja väiksema kütusekulu.
Kevadel libedasõidukoolitust tehes natuke pelgasin, sest manuaalkäigukastiga autoga polnud ma ju peale ARKi eksamit sõitnud. Automaatkastiga ei tahtnud seda koolitust läbida. Mõneti oligi soov kontrollida ennast, palju mul veel meeles on. Selgus aga, et väga unustatud ei olnudki. Säästliku sõidu osas linna vahel sain pigem kinnitust, et teen igapäevaselt roolis olles õigeid otsuseid. Kindlasti saaks veel paremini, aga enamasti püüan sõita ilma asjatute reavahetuste ja pidurdamisteta. Sõidan oma sõitu ja politseid nähes pidurit ei vajuta. Peatatud on mind ka vaid korra ja sedagi kõik puhuvad aktsiooni raames. Kuigi puhuda mul tookord ei lastudki, vaid sooviti lihtsalt head koduteed.
Teie õpetust kritiseerida vist ei oskagi, kiita aga küll. Nii mõnelgi Tallinna ristmikul on siiani õpetussõnad meeles. Ja ringidel suunanäitamised ka. Algul oli minu jaoks harjumatu, et sõidu ajal muud juttu ei ole, kui kuhu pöörata või mis valesti. Praegu arvan, et vaikuses sõit on õppimiseks parem. Küll jutuga jõuab hiljem ka harjuda. Seega veelkord, suur suur aitähh!
Kui täpsustavaid küsimusi tekib, siis vastan hea meelega.
Rahulikku aasta lõppu soovides,
Katrin
No comments:
Post a Comment