Tere, õpetaja!
Nii tore, et kirjutasite!!!
Minul on läinud väga õnnelikult ning mu load pole peaaegu üldse kapis seisnud. Kohe, kui 2006 septembris esmased load kätte sain, hakkasin aeg-ajalt sõitma elukaaslase tööautoga, millel on automaatkäigukast. Harjusin liiklusega ja iseseisvalt sõitmisega ja mulle väga meeldis ja ma üldse ei kartnud. Arvan, et sain liikluses väga hästi hakkama ka. Kartsin vaid, et unustan manuaaliga sõitmise ära.
Aprillis 2007 sain sünnipäevaks aga Mini Cooperi. See on manuaalkastiga ning Saksa auto, nagu Te tungivalt soovitasite! :) Tuletasin uuesti käiguvahetuse meelde ning tänu auto väikestele kabariitidele sain ka parkimise ideaalselt selgeks. Paar esimest nädalat suri küll auto mitu korda päevas välja, aga hiljem harjusin siduriga ja siis probleeme enam polnud. Olen nüüdseks juba poolteist aastat iga päev sõitnud ning see ei valmista absoluutselt probleeme. Kui Te Saksa autot osta soovitasite, siis Te tegelikult vist Mini silmas ei pidanud, sest ta pole just kõige turvalisem auto ning talvel on temaga üsna raske lumevallis sõita. Üritamegi teda nüüd maha müüa...
Lõppastme koolituse tegin selle aasta juulis ning enam mul vahtralehti pole. Lõppastme koolitus oli väga hea ja kasulik, aitas põhilised asjad meelde tuletada. Olen selle poolt, et taoline koolitus peaks olema kõikidel juhtidel iga paari aasta tagant (ehk siis umbes 10 korda elu jooksul). Usun, et siis oleks huligaanitsemist veidi vähem.
Paar korda olen ka äpardunud. Ühel korral ei osanud ma parklas auto kabariite arvestada (see oli kohe peale lubade kätte saamist elukaaslase suure autoga) ning keerasin kogemata külje maha ning teist korda sõitsin kõrvalteelt peateele nii, et üks peateel olev auto vahetas sõidurida ning tuli samal ajal sellesse sõiduritta, kuhu mina parasjagu pöörasin. Sain ette väikse mõlgi. Mina jäin õnnetuses süüdi, aga tegelikult ma ei tunne, et süüdi oleksin. Sel hetkel, kui ma otsustasin peateele keerata, oli see sõidurada vaba ning auto, mis kohe rida hakkas vahetama ja sinna tuli, ei näidanud suunda, nii et ma tõesti ei aimanud ette, et ta sinna tuleb... Õnneks olid need kaks plekimõlkimist mehe tööautoga, nii et minu Minike on täitsa puhas:) Tegelikult peaaegu puhas... Viru keskuse parklas tagurdasin üks kord ühe toru otsa.
Teie õpetamismeetodite kohta pole mul ühtki halba sõna öelda. Te olite üsna karm ja liigselt ei ninnu-nännutanud. Aga see on hea, sest õppisin küll väga-väga kaua, aga muidu oleksin vist veelgi kauem õppinud:) Sõidu sain aga täiesti selgeks.
Tervitades,
Kadri
No comments:
Post a Comment